II perioodi 5. nädal

„Igaühe elus saabub aeg, mil sisemine tuli hakkab kustuma. Kuid siis süttib see teise inimesega kohtumise tulemusena taas leekidesse. Peaksime kõik olema tänulikud nendele inimestele, kes süütavad uuesti meie hinge.” (Albert Schweitzer)
Selliste inimeste seas leidub kindlasti neid, kes on meid alati armastanud. Neid, kelle hoolivust ei olnud meil kunagi vaja välja teenida. Neid, kes on meid tingimusteta vastu võtnud ja võtavad endiselt. Meie vanemad! See, mida nad meie heaks on teinud, on küll tähtis, ent tähtsam on see, et nad on teinud seda kõike just meie pärast. Isegi kui nad mõnikord eksisid, on meil teadmine, et nad soovisid meile alati vaid parimat. Tänulikkus ei tähenda saadud teene hüvitamist. Küsimus ei ole võla tasumises, vaid teise inimese suuremeelsuse väärtustamises. Tänulik inimene otsib võimalusi seda väärtustamist väljendada, võimalusi vastata sellele hoolivuse väljendusele.
Tänulikkus on ka nähtav ja peitub väikestes asjades – üks sõna: tänan! Väikesed teened: ulatada kellelegi tool, avada teisele uks, pakkuda lauas kaaslastele jooki ja sööki enne enesele tõstmist, katta laud, koristada nõud ja miks mitte neid ka pesta! Tervitada inimesi siira naeratusega… Kui palju võimalusi!