IV perioodi 7. nädal

Nädala mõte: lootus
Kui keegi ütleks, et tuhandeid aastaid tagasi on avastatud „ajamasin”, mis võimaldab meil reisida tulevikku, luues sellega kontakti ja seeläbi muuta olevikku… Kes seda usuks? Tõeluses pole see „ajamasin” mitte üksnes avastatud, vaid see on ka meist igaühe käes. Selle nimi on Lootus!
Lootusest kõnelevad meile ka ülestõusmispühad. Vaiksel nädalal ja eriti suurel reedel meenutasime Kristuse kannatusi ja surma ristil armastusest meie vastu ja kuulekusest Jumal Isa tahtmisele. Aga surmaga kõik ei lõppenud, surma taga ootas ja ootab elu! Lootus on soov, ootus, usk millessegi, mida me silmaga ei näe, aga mis on hea ja võimalik, mille nimel me elame, ja mis tegelikult annab meile jõudu ja rõõmu, et edasi minna ja endast parimat anda. Mõnikord võime unustada, mille nimel me elame. Miks me käime koolis? Kui juhtume seda unustama, kaotame sihi ning kaotame ka rõõmu. See oleks nagu autosõit kaugele maale ilma kaardi ja bensiinita. Lootusetu reis.
Ülestõusmispühadega on saabunud ka kevad. Lootuse aeg! Meil on veel üks periood suvepuhkuseni. See on hea aeg, et taas avastada ja mõelda, mille nimel me elame, õpime, õpetame, töötame… On aeg „ajamasinaga” sõita. Aga kuidas lootusega tulevikku reisida? Rebane ütles väikesele printsile: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu”. Siin on üks soovitus. Rahulikult kodus olles võiksime avada oma südame silmad ja kirjutada paberile lühiajalised eesmärgid, mida sooviksime saavutada. Pärast mõelda ja vaadata veidi kaugemale. Lõpuks võime püüda avastada või meelde tuletada kõige kõrgemaid ja kaugeleulatuvamaid eesmärke, mis annavad meile igapäevaeluks jõudu ja rõõmu ning näitavad kätte sihi.