V perioodi 5. nädal

Nädala mõte: KANNATLIKKUS
”On neid, kes võitlevad ühe päeva ja nad on head. On neid, kes võitlevad ühe aasta ja nad on paremad. On neid, kes võitlevad palju aastaid ja nad on palju paremad. Aga on ka neid, kes võitlevad terve elu: nemad on asendamatud.” (Bertolt Brecht) Need sõnad kutsuvad meid mõtlema inimeste peale, kes on teiste jaoks alati olemas, kuigi mõnikord nähtamatult, kes liiguvad alati ülespoole keskkonnas, kus nad elavad, ja kes oskavad tajuda positiivset neid ümbritsevais inimestes. Meiegi võime omada või endis arendada sellist hoiakut. Sõbralikku ja leplikku sõna on kerge öelda, aga kui raske see mõnikord võib tunduda! Meid takistavad väsimus, mured, vahest ka ükskõiksus… Möödume teistest, vaatame neile silma ja saame aru, et üks heasoovlik sõna võiks neis midagi äratada. See, mis mõnikord seda head hoiakut takistab, on meie kannatamatus teiste inimeste nõrkuste osas. Nendel, kellesse suhtume kannatamatult, võivad tõesti olla mõned iseloomuvead. Aga kui pöörame liiga palju tähelepanu nõrkustele, võib see muutuda kinnismõtteks, mis ei võimalda hiljem muud näha. Ja eks ole sageli nii, et need „nõrkused“ pole päris nõrkused, vaid pelgalt erinevad mõistmise, tunnetamise ning eneseväljenduse viisid?

Kui mõistame, et kurdame sageli teiste üle, seisame ehk väljakutse ees: teha väike või suur, aga tõeline pingutus selleks, et arendada endas kannatlikkust, mis on üks äärmiselt tähtis iseloomu tugevus, ning püüda olla nende inimeste sarnane, kellest rääkisime teksti alguses. „Oled rahutu. Vaata, ükskõik, mis ka ei juhtuks sinu siseelus või sind ümbritsevas maailmas, ära unusta, et sündmuste või inimeste tähtsus on väga suhteline. Rahune, las möödub aeg, ja seejärel, vaadates sündmustele ja inimestele eemalt ning rahulikult, avaneb sulle perspektiiv, paned iga asja õiges suuruses tema õigele kohale. Kui tegutsed sellisel viisil, oled õiglasem ja hoiad ära palju muresid.“ (püha Josemaría E. Tee, 702)