Nädala mõte: mõista, see tähendab andestada
Mõista – see tähendab ka andestada. Kui oleme õppinud enesele otsa vaatama ning teame, et me pole veatud, siis ei ole ju üllatav, et ka teistel on oma nõrgad küljed! Iga enda tehtud viga võib muutuda millekski heaks, kui sellest õppida ning sama eksimust mitte korrata. Teiste vigadesse peaksime aga suhtuma sama mõistvalt – kui need aitavad meil mõista ja kaaslast paremini aidata, on tegu väärtusliku õppetunniga, sest keegi pole teistest kehvem. Pealegi ei ole elus sugugi oluline, et me kunagi ei komistaks, vaid et me alati üritaks end püsti ajada. Mõelge sellele, kuidas õpivad käima väikesed lapsed!
Mõistmine hõlmab ka empaatiavõimet. Et kellegi tegude tagamaid taibata, peaksime püüdma end kujutleda tema asemel, näha olukorda tema silme läbi. Sel juhul avanevad ka meie silmadele asjad, mida me enne ei oleks osanud näha ega tähele panna. Kui oleme kellelegi toeks, saame aru tema raskustest ja muredest ning püüame tõesti aidata, siis ei kanna me viha, ei kibestu ning suudame ka andestada. Kes ei suuda andestada, jääb õnnetuks. Andestamine aga on suure ja sügava rõõmu allikaks.

Nädala mõte: “Sedasama leiad sa siit”
Ühe Lähis-Ida loo järgi saabus kord üks noor mees väikesesse külla oaasi ääres. Ta astus ühe vana mehe juurde ja küsis: “Millised inimesed selles külas elavad?” Vanamees vastas küsimusega: „Millised inimesed elavad seal, kust sina tuled?” „Oh, pahad ja egoistlikud,” vastas nooruk, “ja ma olen rõõmus, et olen sealt lõpuks lahkunud!” Siis vastas vanamees: „Sedasama leiad sa ka meie külast.”
Samal päeval saabus ka teine noormees külla oaasi ääres ja nähes vanameest, küsis ka tema: „Millised inimesed elavad selles küllas?” Vanamees vastas sama küsimusega: „Aga millised inimesed elavad seal, kust sina tuled?” „Oh, suurepärased inimesed. Nad on ausad, sõbralikud, suuremeelsed, ja tegelikult on mul kahju, et pidin sealt lahkuma.” „Nii, sedasama leiad sa ka meie külast,” vastas vanamees ka seekord.
Teine külaelanik oli mõlemat vestlust pealt kuulnud ega saanud jätta vanamehelt küsimata: „Kuidas on võimalik anda samale küsimusele kaks nii erinevat vastust!?” Vanamees vaatas talle silma ja vastas: „Igaüks kannab oma südames seda õhkkonda, milles ta ise elab. See, kes ei leidnud midagi uut ja head seal, kus ta elas, ei saa seda leida ka siin. Teine, kes leidis sõpru oma kodukohas, leiab neid kindlasti ka siin, sest meie suhtumine inimestesse ja olukordadesse on ainuke asi, mida saame tegelikult ise kontrollida.”
Külaelanik sai teada, et tavaliselt leiame teistes inimestes just seda, mida kanname enda südames. Ja kui meil tekib probleeme, kui meile tundub, et teised ei mõista meid, võiksime peatuda ja vaadata, mis meie südames on. Võib-olla saame muuta iseenda suhtumist teistesse inimestesse või olukordadesse. See meenutab Püha Risti Johannese (16. saj.) sõnu: “Pane armastust sinna, kus ei ole armastust, ja sa leiad armastust.”

Nädala mõte: Maarjapäev, 8. september
Oi Maarjamaa Ema, me ilu ja au!
Sul tänu toob täna me kiituse laul:
Ave, ave, ave Maria!
Ave, ave, ave Maria!
„Ei kaunimat leidunud Tõotud Maal“,
Sul sõna sai saadetud päästmise aal:
Ave, ave, ave Maria!
Ave, ave, ave Maria!
Meid juhata Ema, siin Maarjamaa teel;
meid aita, et aina Sul laulame veel:
Ave, ave, ave Maria!
Ave, ave, ave Maria!

Nädala mõte: KANNATLIKKUS
”On neid, kes võitlevad ühe päeva ja nad on head. On neid, kes võitlevad ühe aasta ja nad on paremad. On neid, kes võitlevad palju aastaid ja nad on palju paremad. Aga on ka neid, kes võitlevad terve elu: nemad on asendamatud.” (Bertolt Brecht) Need sõnad kutsuvad meid mõtlema inimeste peale, kes on teiste jaoks alati olemas, kuigi mõnikord nähtamatult, kes liiguvad alati ülespoole keskkonnas, kus nad elavad, ja kes oskavad tajuda positiivset neid ümbritsevais inimestes. Meiegi võime omada või endis arendada sellist hoiakut. Sõbralikku ja leplikku sõna on kerge öelda, aga kui raske see mõnikord võib tunduda! Meid takistavad väsimus, mured, vahest ka ükskõiksus… Möödume teistest, vaatame neile silma ja saame aru, et üks heasoovlik sõna võiks neis midagi äratada. See, mis mõnikord seda head hoiakut takistab, on meie kannatamatus teiste inimeste nõrkuste osas. Nendel, kellesse suhtume kannatamatult, võivad tõesti olla mõned iseloomuvead. Aga kui pöörame liiga palju tähelepanu nõrkustele, võib see muutuda kinnismõtteks, mis ei võimalda hiljem muud näha. Ja eks ole sageli nii, et need „nõrkused“ pole päris nõrkused, vaid pelgalt erinevad mõistmise, tunnetamise ning eneseväljenduse viisid?

Kui mõistame, et kurdame sageli teiste üle, seisame ehk väljakutse ees: teha väike või suur, aga tõeline pingutus selleks, et arendada endas kannatlikkust, mis on üks äärmiselt tähtis iseloomu tugevus, ning püüda olla nende inimeste sarnane, kellest rääkisime teksti alguses. „Oled rahutu. Vaata, ükskõik, mis ka ei juhtuks sinu siseelus või sind ümbritsevas maailmas, ära unusta, et sündmuste või inimeste tähtsus on väga suhteline. Rahune, las möödub aeg, ja seejärel, vaadates sündmustele ja inimestele eemalt ning rahulikult, avaneb sulle perspektiiv, paned iga asja õiges suuruses tema õigele kohale. Kui tegutsed sellisel viisil, oled õiglasem ja hoiad ära palju muresid.“ (püha Josemaría E. Tee, 702)

Nädala mõte:
Pühapäeval on nelipühi ja selle sündmusega on seotud Vanalinna Hariduskolleegiumi kooli hümn Veni Creator Spiritus, mida on omistatud Rabanus Maurusele (776-856) ja milles põimuvad kolm Pühale Vaimule suunatud palvet: tule, külasta ja õnnista.
VENI CREATOR SPIRITUS
Tule, Looja Vaim,
ja kinnita igaüht meist oma armuga,
Kõiki oma lapsi külasta,
Kogu loodut heldelt õnnista.
Sinu lohutust me tunneme,
Taevast andi hinges kanname;
Elu allikast, mis õndsaks teeb,
Armu tuli süttib südames.
Oma püha seitsme anniga
Meie meeled paned hõiskama;
Taevaisaga meid ühenda,
Täide vii, mis tõotanud on Ta.
Tunnetust ja vaistu valgusta,
Armastust me hinge külva Sa,
Laiskusega aita võidelda,
Voorusi ja tõde uskuda.
Tõrju kurjad vaimud kaugele
Kõigist ustavatest hingedest,
Anna aega parandada meelt,
Eksimata Sinu õigelt teelt.
Sinust Isa kirkust tunneme,
Sinu kaudu Poega usume,
Sinus Püha Vaimu austame,
Sinu palet näha loodame.
Aamen.

Nädala mõte: EMA PALVE
Veel enne ilmaletulekut last
õnnistab ema palve
läbi suve ja läbi talve.

Ei tea kas tüdruk või poiss tuleb tast,
kuid ema palve õnnistab last.
Kaitstud inimlaps tuleb tast.

Kummargil kätki üle
varjab ilmaletooja süle –
sarlakiööde valve.

Ei see väetike sure –
taganeb valu ja mure.
Kaitseb ju ema palve.

Võõrastes vägedes võõral piiril,
olgu taevas või all vee,
kaitseb sõdurit võlukiiril
ema palve.

Hulkuva kuuli eest,
väärate tegude eest
mehist väetikest meest
hoiab ema palve.

Nõriseb mürgiseid tungalteri
lõikusepäevade salve.
Kisendab süda ja kisendab veri.
Hinge hoiab headuse peri
ema palve.

Lehte Hainsalu

Nädala mõte: KANNATLIKKUS
Üle-eelmisel nädalal mõtlesime püsivuse peale. Püsivus tähendab muuseas tugevust edasi minna ka siis, kui meie teel tuleb ette raskusi. Mõnikord võib tõesti tunduda, et meie nõrkused ja eriti teiste nõrkused, negatiivsed omadused, on takistuseks meie püsivusele. Kuidas ma saan edasi minna, kui minul ja temal on nii palju nõrku külgi…?

Ühel päeval peeti ühes väikses töökojas tähtis koosolek. Tööriistad tulid kokku, et lahendada erimeelsusi. Koosoleku juhataja oli haamer. Kahjuks otsustas koosolek, et haamer peab töökojast lahkuma, sest ta teeb liiga palju lärmi. Tegelikult, mitte ainult lärmi vaid… ta lõi teisi pidevalt! Haamer aktsepteeris teiste otsust, aga palus, et välja visataks ka kruvi. Teda oli vaja väga palju keerata, et temast mingi kasu oleks… Sellise rünnaku järel ei jäänud kruvil muud üle, kui nõustuda enda väljaviskamisega, aga siis palus ta, et liivapaber lahkuks samuti kojast. Liivapaber oli väga järsk teistega kohtudes ja suheldes. Tal oli teistega alati hõõrumisi. Kõik olid sellega nõus. Aga liivapaber oli valmis lahkuma ainult juhul, kui mõõdulint ka töökojast välja arvatakse. Ta mõõtis ju alati teisi oma kriteeriumi järgi, nagu oleks ta täiuslik! Sellel hetkel astus puusepp oma töökotta. Ta pani põlle ette ja hakkas tööle. Ta kasutas haamrit, kruvi, liivapaberit ja mõõdulinti. Selle tulemusena muutus vana ja vormitu puu ilusaks malemänguks!

Noormees, Karl, töötas ühes ettevõttes. Ühel päeval kutsus ülemus teda oma kabinetti ja palus tal läbi viia ühe uuringu ning kirjutada sellest hiljem aruande. Karl töötas uuringu kallal kaks nädalat. Ta kirjutas aruande ja esitas selle ülemusele. Veidi aja pärast kutsus ülemus Karli uuesti enda kabinetti ja ütles: ”Aitäh, aga töö pole piisavalt hea. Parandage seda veel ja tooge uuesti minule .” Kahe päeva pärast tuli Karl uue aruandega ülemuse juurde. Ülemus tänas, kuid mõne hetke pärast kutsus Karli uuesti enda juurde ja ütles: ”See töö pole ikka veel nii hea kui vajame. Te suudate enamat. Palun kirjutage aruanne uuesti.” Stseen kordus veel kord. Lõpuks tuli Karl oma aruandega, hoides käes veel üht kirja. Ta ütles ülemusele: ”Siin on minu töö ja siin on ka minu lahkumisavaldus. Kui mu töö teid ei rahulda, võtke minu lahkumisavaldus vastu!” Ülemus tänas tõsise näoga. Järgmisel päeval kutsus ta Karli jälle oma kabinetti ning ütles talle: ”See töö on väga hea. See on nii hea, nagu ma teilt ootasingi! Ma ei mõista üksnes seda, miks ma pidin paluma teil seda kolm korda uuesti teha, kui oleksite võinud seda teha nii hästi algusest peale!”
Karl ei lahkunud ettevõttest, aga nüüd teadis ta, millisel tasemel on ta võimeline töötama. Ta teadis ka, et just seda temalt oodatakse ja vajatakse. Kuidas suhtume oma koolitöödesse? Kas võime öelda, et meie vihikud, meie koduülesanded, meie esseed ja arvestused vastavad sellele, milleks tõesti võimelised oleme? Kui anname paberitööd õpetajale, kui laulame proovis, kui käime kehalises kasvatuses … kas anname kõikjal oma parimat? Ja kas teeme seda esimesel võimalusel? Mitu korda tuleb meid paluda? Vormi oma tähti rahu ja kauni käekirjaga – tegemisest tähtsam on teha asju hästi. (Antonio Machado 1875-1939, hispaania kirjanik ja luuletaja)

Nädala mõte: PÜSIVUS
Kevad on käes ja suvevaheaeg paistab silmapiiril. Aasta alguses mõtlesime kooliaastast, nagu oleks see üks suur sümfoonia. Nüüd seisab meie ees väljakutse: tõlgendada aasta sümfooniat sama suure või isegi suurema innustuse, keskendumise ja südamega kui aasta alguses. Nüüd teame, kui ilusasti see kõlab! Kindlasti oleme kõik selle aasta jooksul palju tööd teinud – nii õpilased, õpetajad kui ka vanemad. Nüüd avaneb meil võimalus viia tehtud pingutused suure hoolsusega lõpuni. Oleme aasta jooksul pööranud tähelepanu mitmetele asjadele nagu koolivorm, kord klassis, töölaual ja kodus oma toas… Oleme rääkinud ka täpsusest – sellest, kuidas jõuda kooli ja igasse tundi õigel ajal… Sellised asjad ei muutu kunagi tühjaks rutiiniks, kui teeme neid armastusest teiste vastu ja näeme nendes võimalust kasvada hoolivaks ja vastutustundlikuks inimeseks.
„Õnnis on rataskaevu ringi ajava eesli püsivus. Alati ühtlase sammuga. Alati seesama ring. Üks päev ja teine – kõik on ühesugused. Kuid ilma selleta ei küpseks viljad, ei vohaks köögiviljaaed ega lõhnaks lilled.” (püha Josemaría E. “Tee”, 998)
Kuidas võiksime selle mõtte oma tegemistes ellu viia?

Nädala mõte: KUTSUMUS JA VASTUTUS
“…Sest sellega on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte. Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema suutlikkust mööda, ning läks ära võõrsile. Kohe läks see, kes oli saanud viis talenti, ja kauples nendega ning sai teist viis. Nõndasamuti ka kaks talenti saanu sai teist kaks juurde. Aga kes oli saanud ühe, läks ja kaevas maasse augu ning peitis ära oma isanda raha.
Pika aja pärast tuli nende sulaste isand koju ja nõudis neilt aru. Siis astus ta ette see, kes oli saanud viis talenti, lisas sellele teist viis talenti ja ütles: “Isand, sa andsid mulle viis talenti, ennäe, ma olen saanud teist viis talenti!” Ta isand lausus talle: “Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” Ka kaks talenti saanu ütles ta ette astudes: “Isand, sa andsid mulle kaks talenti, ennäe, ma olen saanud teist kaks talenti!” Ta isand lausus talle: “Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” Siis astus tema ette ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: “Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse. Vaata, siin on sinu oma!” Tema isand aga vastas talle: “Sa halb ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud. Siis sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vahekasuga. Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti! Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on” (Mt. 25,14-30)
Tähendamissõna talentidest aitab meil natuke mõtiskleda veel meie kutsumuse üle ja pöörata tähelepanu vajadusele tunda vastutust saadud talentide ja armude eest. Looja on kinkinud meile palju looduse, meie vanemate ja kooli kaudu. Kuidas paneme neid andeid vilja kandma meie elus? Tähtis pole see, kas neid on rohkem või vähem, vaid kui suuremeelselt sellele kutsele vastame. Oleks kurb peita need maa sisse ja jätta meie võimed ja anded vilja kandmata, kui saaksime panna neid teisi inimesi ja ühiskonda teenima. Kui tunneme, et oleme oma talendi maa sisse peitnud, on ehk aeg see välja kaevata ja panna see vilja kandma! Tähtis pole see, kas meie talendid on suured või väikesed, kas need säravad või mitte, kas teised saavad neid näha ja imetleda. Olulisim on anda suuremeelselt ja rõõmsalt endast parim!