Võime mõelda armastusele, nagu oleks see meie hinge silm. „Armastus on silm. Armastada tähendab näha.“ Armastuse pärast näeme teistes enamat ja soovime neis alati midagi uut avastada. Kahjuks on meil alati risk harjuda selle sõnaga, mis kannab endas niivõrd suurt jõudu ja sügavat tähendust – sõnaga, mis oleks nagu loodud pigem elamiseks kui ütlemiseks. Milline see „elatud armastus“ peaks välja nägema?
Sellele küsimusele leiame kindlasti palju erinevaid õigeid vastuseid, heites pilgu elule enda ümber, kodus, koolis… On üsna tõenäoline, et kõik vastused jagavad ühist nimetajat: enese andmine teisele. Võiksime pühendada iga päev natuke rohkem aega teiste peale mõtlemisele. Vaatame ehk suurema tähelepanelikkusega – oma hinge silmadega – enda ümber: kas koolis, kodus, sõprade ringis vajab keegi abi, üht naeratust, üht toetavat sõna, kasvõi üht nalja? Kas keegi meie ümber tahaks, et teda rohkem kuulataks, või soovib ta saada millestki paremini aru… Õhtuti, enne magamaminekut on meil hea võimalus peatuda ja hinge silmadega päevale tagasi vaadata. Kuidas ma täna teisi märkasin? Kuidas teistele vastu tulin ? Mida võiksin homme teiste jaoks paremini teha?