Nädala mõte: ABIVALMIDUS
Püüame inimesi enda ümber näha oma „südame silmadega”, et panna tähele, mida teised meie ümber vajavad. Kuidas me reageerime, kui keegi (ema, isa, vend, õde, õpetaja, sõber…) meilt abi palub? Või kuidas käitume, kui lihtsalt märkame, et keegi abi vajab? Oleme ilmselt kõik kogenud, et mõnikord, kui lebame tegevusetult diivanil teleka ees või surfame erilise eesmärgita internetis, muutub teiste peale mõtlemine raskemaks…
See on õige hetk, et püsti hüpata ja minna uurima, kas saan kellelegi abiks olla. Niimoodi kavaldame üle laiskuse, mis on nähtamatu, aga ohtlik vaenlane, kes võib tasapisi suurt kahju teha nii meile endile kui ka teistele me ümber. Klassijuhatajatunnis võiksime mõelda ja paberile panna kolm võimalust olla kodus ja koolis abivalmimad. Pärast võime nende mõtete või otsuste üle arutleda nii õpetajaga kui ka kodus isa-emaga. Selle nädala refräänina võiks jääda meie südameisse kõlama meile hästi tuntud laulu sõnad ja meloodia: „Kui näed, et keegi tunneb valu, siis ära mine temast mööda, vaid vaev võta jagada – see koorem on kergem… Armastus annab sooja südamel, mis on jääs.” (Kadri Hunt)