Nädala mõte: ABIVALMIDUS
Just teistele kättesaadav olemise kaudu on hea viis defineerida abivalmidust. “Selline minu ema oli,” meenutas ühe Mercedes Salisachsi romaani peategelane. “Ohverdused teiste heaks ja väga vähe isiklikke soove. Tema eeskuju oli mulle mu isekuses pidevaks väljakutseks. Ühel päeval küsisin temalt ärritunult, kuidas on võimalik tunda armastust terve maailma vastu. Tema vastus hämmastas mind. Ta vaatas mind imestusega, nagu oleksin mina pärit teiselt planeedilt, ja ütles: „Mu tütar,” – ja lõi mind pehmelt vastu laupa, nagu üritades mind äratada — “miks sa arvad, et ma seda kõike alati tunnen? Tõeline armastus ei väljendu alati ei tunnetes, vaid tegudes.” Tal oli kombeks mulle öelda: „Tegutsemine on parim viis armastada, mu laps. Pole vaja, et tunneksid nende vastu armastust,” — ja ta rõhutas — “lihtsalt aita neid. Siis näed ka armastust, mis sinus nende inimeste vastu on.””
Uus aasta pakub meile võimaluse avastada taas kord, kuidas olla kodus, koolis, tänaval… abivalmim. Meie ümber võib olla inimesi, kellega tundub raske läbi saada. Vahest võiks alustada just nendest? Mida head saaksin nendele ja nende eest teha? Võib-olla näeme siis ka meie, varem või hiljem, armastust, mis meis nende inimeste — kõigi inimeste — jaoks peitub.