Noormees, Karl, töötas ühes ettevõttes. Ühel päeval kutsus ülemus teda oma kabinetti ja palus tal läbi viia ühe uuringu ning kirjutada sellest hiljem aruande. Karl töötas uuringu kallal kaks nädalat. Ta kirjutas aruande ja esitas selle ülemusele. Veidi aja pärast kutsus ülemus Karli uuesti enda kabinetti ja ütles: ”Aitäh, aga töö pole piisavalt hea. Parandage seda veel ja tooge uuesti minule .” Kahe päeva pärast tuli Karl uue aruandega ülemuse juurde. Ülemus tänas, kuid mõne hetke pärast kutsus Karli uuesti enda juurde ja ütles: ”See töö pole ikka veel nii hea kui vajame. Te suudate enamat. Palun kirjutage aruanne uuesti.” Stseen kordus veel kord. Lõpuks tuli Karl oma aruandega, hoides käes veel üht kirja. Ta ütles ülemusele: ”Siin on minu töö ja siin on ka minu lahkumisavaldus. Kui mu töö teid ei rahulda, võtke minu lahkumisavaldus vastu!” Ülemus tänas tõsise näoga. Järgmisel päeval kutsus ta Karli jälle oma kabinetti ning ütles talle: ”See töö on väga hea. See on nii hea, nagu ma teilt ootasingi! Ma ei mõista üksnes seda, miks ma pidin paluma teil seda kolm korda uuesti teha, kui oleksite võinud seda teha nii hästi algusest peale!”
Karl ei lahkunud ettevõttest, aga nüüd teadis ta, millisel tasemel on ta võimeline töötama. Ta teadis ka, et just seda temalt oodatakse ja vajatakse. Kuidas suhtume oma koolitöödesse? Kas võime öelda, et meie vihikud, meie koduülesanded, meie esseed ja arvestused vastavad sellele, milleks tõesti võimelised oleme? Kui anname paberitööd õpetajale, kui laulame proovis, kui käime kehalises kasvatuses … kas anname kõikjal oma parimat? Ja kas teeme seda esimesel võimalusel? Mitu korda tuleb meid paluda? Vormi oma tähti rahu ja kauni käekirjaga – tegemisest tähtsam on teha asju hästi. (Antonio Machado 1875-1939, hispaania kirjanik ja luuletaja)