Nädala mõte: KANNATLIKKUS
Üle-eelmisel nädalal mõtlesime püsivuse peale. Püsivus tähendab muuseas tugevust edasi minna ka siis, kui meie teel tuleb ette raskusi. Mõnikord võib tõesti tunduda, et meie nõrkused ja eriti teiste nõrkused, negatiivsed omadused, on takistuseks meie püsivusele. Kuidas ma saan edasi minna, kui minul ja temal on nii palju nõrku külgi…?

Ühel päeval peeti ühes väikses töökojas tähtis koosolek. Tööriistad tulid kokku, et lahendada erimeelsusi. Koosoleku juhataja oli haamer. Kahjuks otsustas koosolek, et haamer peab töökojast lahkuma, sest ta teeb liiga palju lärmi. Tegelikult, mitte ainult lärmi vaid… ta lõi teisi pidevalt! Haamer aktsepteeris teiste otsust, aga palus, et välja visataks ka kruvi. Teda oli vaja väga palju keerata, et temast mingi kasu oleks… Sellise rünnaku järel ei jäänud kruvil muud üle, kui nõustuda enda väljaviskamisega, aga siis palus ta, et liivapaber lahkuks samuti kojast. Liivapaber oli väga järsk teistega kohtudes ja suheldes. Tal oli teistega alati hõõrumisi. Kõik olid sellega nõus. Aga liivapaber oli valmis lahkuma ainult juhul, kui mõõdulint ka töökojast välja arvatakse. Ta mõõtis ju alati teisi oma kriteeriumi järgi, nagu oleks ta täiuslik! Sellel hetkel astus puusepp oma töökotta. Ta pani põlle ette ja hakkas tööle. Ta kasutas haamrit, kruvi, liivapaberit ja mõõdulinti. Selle tulemusena muutus vana ja vormitu puu ilusaks malemänguks!