Nädala mõte: laste eestpalved Ülestõusmispühade teenistusel
Issand me palume kõigi orbude, kurbade, kodutute ja mahajäetute eest.
Nende eest, kes on haiglas ja vanglas, kes kannatavad füüsiliselt ja hingeliselt.
Too neile lohutust ja lootust. (Tartu Katoliku kool)
KYRIE, KYRIE, ELEISON
Kallis taevaisa, me täname sind pere, ema, isa, kodu, maja, toredate sõprade
eest, kaasinimeste eest. Me täname sind maailma, universumi, elu, loomade,
lemmikloomade, toidu, arendavate mängude, sünnipäevade eest.
Me palume, et kodutud saaks kodu ja kurvad kodutud loomad saaks kodu,
haiged saaks terveks. Me palume, et inimesed ei hävitaks loodust,
ei võtaks nii palju puid maha, inimesed muutuksid sõbralikumaks.
Me palume sind, et taeva elanikel läheks hästi. (Kaarli kool)
KYRIE, KYRIE….
Armas Jumal, usaldame Sinu hoolde kõik kohalolijad – lapsed, õpetajad,
dirigendid ja külalised. Täname Sind, et oled meiega täna ja alati ja palume, et
ka meie tahaksime alati olla koos Sinuga. (Püha Miikaeli kool)
KYRIE, KYRIE….
Palume kõikide koolide eest, et need oleksid rahulikud, julgustavad
ja lootusrikkad paigad, kus nii väikestel kui suurtel inimestel on
võimalik kasvada puhta südametunnistusega, vabana hirmudest,
sõltuvustest ja halbadest mõtetest, et üksteist toetada sel tarkuse,
headuse ja armastuse teekonnal. (Püha Johannese kool)
Armas Jumal! Õnnista lapsi ja täiskasvanuid. Aita vanematel
kasvatada lapsi Sinu õpetuse kohaselt ja olla lastel sõnakuulelik.
Õnnista meie perekondi, hoia ära omavahelised tülid. Anna meile
üksmeelt ja armastust. Tee nii, et oskaksime oma aega paremini
planeerida ja perega rohkem koos olla. Anna meile tänulik meel meie
pere eest! (Toomkool)
KYRIE, KYRIE….
Armas Isa, me täname Sind, et oled oma armastuse pannud ka meie
südameisse. Me palume Sind, et oskaksime Sinu armastust alati tänuga
vastu võtta ja häid tegusid tehes anda seda edasi kõigile inimestele, keda
kohtame. Aita, et suudaksime armastada Sind ja teisi inimesi nii nagu
Sina armastad meid. (VHK)
KYRIE, KYRIE….
Kallis Jumal! Palun, et minu pere ja koduga ei juhtuks midagi halba, et
õnnetusi ei tuleks, et maja ei läheks põlema. Et mul oleks armastav pere,
et keegi ei jääks haigeks ja et oleks süüa. Kallis Jumal! Palun, et riigil
jätkuks raha, et riik teeks tarkasid otsuseid, oleks hea president ja et sõda
ei tuleks. (Kohila mõisakool)

Nädala mõte: kutsumus
Oli kord üks ilus aed, kus kasvasid õunapuud, apelsinipuud ja roosipõõsad, mis kõik olid õnnelikud ning rahul. Rõõmu jagus selles aias tõepoolest kõikidele peale ühe puu, mis oli ääretult kurb. Vaesekesel oli nimelt suur mure – ta ei teadnud, kes ta oli. Õunapuu ütles talle: “Kas tead, mis sul puudu on? Keskendumisvõime! Kui sa tõesti üritad, võid oma okste külge kasvatada maitsvaid õunu, see on tegelikult väga lihtne.” Roosipõõsas aga hüüdis: “Ära kuula teda! Palju lihtsam on kasvatada roose, pealegi on need palju ilusamad.” Vaene meelehetel puu püüdis talitada teiste soovituste järgi, aga kuna tema ponnistusi ei krooninud edu, tundis ta end veelgi kurvemana.
Ühel ilusal päeval lendas aeda öökull – targim kõikidest lindudest. Nähes puu meeleheidet, hüüdis ta: “Ära muretse, su mure polegi tegelikult nii tõsine – paljusid siin maamuna peal vaevab sama mure. Ära püüa olla keegi, kellena teised sind näha tahaksid. Ole sina ise, õpi end tundma ja selleks, et seda saavutada, kuula oma sisemist häält!” Olles seda öelnud, lendas öökull minema. “Oma sisehäält…? Olla mina ise…? Ennast tunda…?” mõtles puu suures segaduses. Kuid äkitselt ta mõistis ning, sulgedes silmad ja kõrvad, avas ta oma südame ja kuulis lõpuks häält enda sees ütlemas: “Sa ei hakka iial kandma õunu, sest sa pole õunapuu, ega roose, sest sa ei kuulu ka roosipõõsaste hulka. Oled hoopis tamm ja sinu saatuseks on kasvada suureks ja majesteetlikuks, pakkuda pesapaiku lindudele ja varju ränduritele, kaunistada maastikku. Sulle on antud ülesanne – täida seda!” Nüüd, kus puu oli mõistnud oma tegelikku olemust, hakkasid ka teised teda imetlema ja austama. Nii olid lõpuks kõik selle aia elanikud õnnelikud.
Nõnda nagu see ilus tamm, võime ka meie mõelda sellele, milline ülesanne meile on antud. Kuidas peaksime seda täitma? Kooliaeg pakub suurepärase võimaluse õppida ennast tundma. Selleks on vaja järele mõelda ning kuulata oma südametunnistust. Selleks on aga vaja kuulata ka vanemate, kogenumate ja meid armastavate inimeste häält, kes nagu öökull eelnevas loos soovivad aidata meil avastada oma erilise kutsumuse. Kui tänulikud peaksime neile olema!

Nädala mõte: paastuaeg
Paastuaeg kohustustes iseenda ja teiste ees:
Arendada oskust kinni pidada oma kohustustest Looja, teiste inimeste ja iseenda ees, nõudes endalt seega, et leiaksime piisavalt aega igale
ülesandele.
Mõelda kriitilise pilguga oma harjumustele ja loobuda ühest harjumusest, mis kindlasti ei ole hea minu tervisele või isiksuse arengule.
Paastuaeg inimsuhetes:
Püüda suurema armastusega teisi kohelda, alustades meie endi pereliikmetest. Olla õrnad nendega, kes kannatavad, kes on haiged või nõrga tervisega. Püüda vastata kannatlikult inimesele, kes võib meile tunduda kohatu, tüütu või ärritavana.
Ehk on meil vaja arendada eneses paindlikkust, et katkestada oma töö või muuta oma plaane, kui olukord ja eriti teiste inimeste õiglased ja head huvid seda nõuavad.
Paastuaeg on hea võimalus uurida oma südametunnistust ning teha suuri ja väikseid otsuseid. Ilusat ja viljakandvat paastuaja jätku!

Nädala mõte: paastuaeg
Paastuaeg kestab veel kõigest paar nädalat. See kutsub meid enda sisse vaatama ja järele mõtlema: millised teod ja harjumused meie elus ei ole kooskõlas ligimesearmastusega? Mis ei vii meid lähemale ideaalile inimesest, kes me siiralt sooviksime olla? Kuidas järele jäänud paastuaega viljakalt elada? Vastuseid on kindlasti palju, olgu siinkohal toodud neist mõningad.
Paastuaeg aja kasutamises:
• üritada jälgida nii koolis kui ka väljaspool kooli endale seatud päevaplaani võimalikult täpselt, isegi kui keha võitleb vastu ja mõistus üritab seda vältida ebatõeliste vabandustega.
• mitte lükata tõelise põhjuseta edasi tegevusi, mida hetkel peame raskeks.
• mõelda sellele, et meie päevakava täitmine algab loomulikult hästi siis, kui tõuseme üles ettenähtud ajal.
• nõndasamuti on ka õhtuga, päev lõpeb hästi ja viljakalt, kui läheme magama õigel ajal. Sellest sõltub meie järgmise päeva õppimisvõime, tuju ja huumorimeel ning palju muudki!

Nädala mõte: Aeg
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
/Artur Alliksaar/

Nädala mõte: KORD – ENDA JA TEISTE JAOKS
Kui meil on kord, mitmekordistub meie aeg! Täpsus on tähtis osa õigest ajakasutusest, mis arendab meis tahtejõudu, püsivust ja enesevalitsemist. Aga täpsus tähendab ka teistega arvestamist. Mõnikord võime raisata teiste aega, häirides vaikust, tõmmates tähelepanu endale või lihtsalt jäädes hiljaks.
Kas tulen kooli alati õigel ajal? Kas astun klassi alati õigeaegselt, nii et kõik võiksime koos tööd alustada ja tunnist võimalikult palju kasu saada? Kas tunnen, et hilinemised ja puudumised on tõesti erandid minu käitumises? Kas tulen koju õigel ajal? Või jään sageli teel tegelema asjadega, mis ei olnud ette planeeritud ja millest võib-olla vanemad ei tea?

Nädala mõte: KORD – ENDA JA TEISTE JAOKS
Mis on erinevus sõnade ”orkd” ja ”kord” vahel? Tähed on ju samad, aga tulemus nii erinev! Kui tähed ei oleks õiges kohas, ei saaks me sellest sissejuhatusest aru, et arutleme sel nädalal korra teemadel. Sõna on nagu pusle – kui iga täht on õiges kohas, siis hoomame ka tervikut. Mõelgem oma toa ja klassi peale, nagu oleks need suured mosaiikpildid. Kas iga osake on õiges kohas niimoodi, et see võimaldaks meil nautida „pilti” sellesse sisenedes? Kui hoiame asjad ja riided ilusasti korras, oleme loomulikult rõõmsameelsemad, leiame kiiresti, mida vajame, saame keskenduda õppimisele, hoiame riided, kooli- ja mänguasjad puhtana… Ja mis veelgi tähtsam, teeme teiste elu enda ümber ka meeldivamaks ja rõõmsamaks!
Kord, nagu pusle kokkupanemine, nõuab mõtlemist ja aega. Võiksime seada selle nädala eesmärgiks pühendada iga päev natuke aega (10 minutit), et vaadata, kas riided on kapis ilusti volditud ja õiges kohas. Kas laua peale või põrandale on jäänud asju, mis sinna enam ei kuulu: koolikott, sokid, kingad, vihikud, õpikud, mänguasjad… Kas hommikul teen ise oma voodi üles? Kui veel mitte, siis äkki teen emale juba homme üllatuse! Kord, nagu teisedki voorused, aitab meil endil õnnelikumalt elada, samas valmistab rõõmu ka inimestele meie ümber.

Nädala mõte: JÄRGMISE PÕLVKONNA LOOTUS
Õde Mary on kirjutanud: “Pühakiri kutsub meid üles olema lootuse, eriti järgmise põlvkonna lootuse lapsed. Selline suhtumine võib alguses näida kummaline. Kui me astume esimesi samme uuel aastal, tundub sobiv keskenduda tööle, mis on meile praegusel hetkel usaldatud, selle asemel, et pühendada tähelepanu kaugele tulevikule. Siiski soovitab Jumala vaim, mis läbistab pühakirja algusest lõpuni, meil pürgida oma haardest kaugemale ja – tsiteerides iidset vanasõna – mitte pettuda ega julgust kaotada, kui meie püüdluste siht jääb siiski kättesaamatuks. Arusaamine, et järgmine sugupõlv ehitab meie loodud vundamendile ja jõuab lähemale sellele ideaalile, mille poole me energia ja lootusega püüame, tekitab helget rõõmu. Me kuulume perekonda ja ühiskonda, projekti ja ettevõtmisse, mis on palju suurem meie individuaalsetest võimetest ja eluajast. See vähene, mida me suudame saavutada, puhkeb ühiskondlikuks saavutuseks, mis on ühendatud armastuse ja usalduse läbi. Selline tulevikku suunatud usaldus nõuab kangelaslikku alandlikkust. Me laseme järgmisel sugupõlvel jätkata sealt, kus meie pooleli jätsime, ja teostada palju rohkem, vahel viisil, mida me oodatagi ei osanud. Sellest hoolimata ei kaota me midagi; uus seotakse meiega läbi armastuse ja kiindumuse, usu ja traditsiooni.”

Nädala mõte: ABIVALMIDUS
Püüame inimesi enda ümber näha oma „südame silmadega”, et panna tähele, mida teised meie ümber vajavad. Kuidas me reageerime, kui keegi (ema, isa, vend, õde, õpetaja, sõber…) meilt abi palub? Või kuidas käitume, kui lihtsalt märkame, et keegi abi vajab? Oleme ilmselt kõik kogenud, et mõnikord, kui lebame tegevusetult diivanil teleka ees või surfame erilise eesmärgita internetis, muutub teiste peale mõtlemine raskemaks…
See on õige hetk, et püsti hüpata ja minna uurima, kas saan kellelegi abiks olla. Niimoodi kavaldame üle laiskuse, mis on nähtamatu, aga ohtlik vaenlane, kes võib tasapisi suurt kahju teha nii meile endile kui ka teistele me ümber. Klassijuhatajatunnis võiksime mõelda ja paberile panna kolm võimalust olla kodus ja koolis abivalmimad. Pärast võime nende mõtete või otsuste üle arutleda nii õpetajaga kui ka kodus isa-emaga. Selle nädala refräänina võiks jääda meie südameisse kõlama meile hästi tuntud laulu sõnad ja meloodia: „Kui näed, et keegi tunneb valu, siis ära mine temast mööda, vaid vaev võta jagada – see koorem on kergem… Armastus annab sooja südamel, mis on jääs.” (Kadri Hunt)

Nädala mõte: abivalmidus
Armastada tähendab olla teisele kättesaadav. Just teistele kättesaadav olemise kaudu on hea viis defineerida ka abivalmidust. “Selline minu ema oli,” meenutas ühe Mercedes Salisachsi romaani peategelane. “Ohverdused teiste heaks ja väga vähe isiklikke soove. Tema eeskuju oli mulle mu isekuses pidevaks väljakutseks. Ühel päeval küsisin temalt ärritunult, kuidas on võimalik tunda armastust terve maailma vastu. Tema vastus hämmastas mind. Ta vaatas mind imestusega, nagu oleksin mina pärit teiselt planeedilt, ja ütles: „Mu tütar,” – ja lõi mind pehmelt vastu laupa, nagu üritades mind äratada — “miks sa arvad, et ma seda kõike alati tunnen? Tõeline armastus ei väljendu alati ei tunnetes, vaid tegudes.” Tal oli kombeks mulle öelda: „Tegutsemine on parim viis armastada, mu laps. Pole vaja, et tunneksid nende vastu armastust,” — ja ta rõhutas — “lihtsalt aita neid. Siis näed ka armastust, mis sinus nende inimeste vastu on.””
Uus aasta pakub meile võimaluse avastada taas kord, kuidas olla kodus, koolis, tänaval… abivalmim. Meie ümber võib olla inimesi, kellega tundub raske läbi saada. Vahest võiks alustada just nendest? Mida head saaksin nendele ja nende eest teha? Võib-olla näeme siis ka meie, varem või hiljem, armastust, mis meis nende inimeste — kõigi inimeste — jaoks peitub.