KOHILA MÕISASÜDA

LUGU

Kohila algne nimi Koil pärineb taani keelest ja seda seostatakse koolmekohaga. Sellenimeline küla on märgitud 1241. aasta Taani hindamisraamatusse ja mõisast on teateid aastast 1438.

Klassitsistlikus stiilis härrastemaja kehand pärineb 1810.–1820. aastatest ja selle on arvatavalt projekteerinud arhitekt Carl Ludvig Engel. Paraku jäi hoone jalgu 1905. aasta mõisapõletajatele. Peahoone küll taastati, aga märksa tagasihoidlikumal kujul, sest peatähelepanu kulus tööstusele. Nimelt rajati siia juba 1810. aastal väike villavabrik, mille toodangu jaoks kasvatati meriinolambaid. Sajandi teisel poolel tööstuse tähtsus suurenes ning koos naabermõisnikega asutati villavabriku asemele puupapivabrik. Peale mõisahoone põlemist müüs perekond Lueder mõisa Puumassi ja Kartoni Tehas AS-ile. Taastatud hoone võeti kasutusele paberivabriku kontorina.

Eesti Vabariigi algusaastatel läks paberivabrik pankrotti ja mõisahooned pandi müüki. Mõisasüda jagati eraldi kruntideks ning ka tänapäeval kuuluvad mõisaansambli hooned mitmele omanikule.

Mõisasüdame moodustab peahoone koos uhke auringiga. Selle ees paiknevad väravatena vinklikujulised ait ja tall-tõllakuur. Kogu ansambel on oma lihtsa korrapära ja proportsioonidega ruudukujuline ning ülistab veel tänapäevalgi 18. sajandi Balti kubermangudes hinnatud antiikkultuuri.

Üsna kehvas seisukorras peahoone korrastamise võttis käsile entusiastlik eraomanik, kes alates 2013. aastast rendib suurt osa peahoonest Eesti kõige uuemale mõisakoolile – Vanalinna Hariduskolleegiumi partnerina tegutsevale Kohila Mõisakoolile. Uus kool sündis lastevanemate algatusel, eesmärgiga kasvatada oma lapsi kristlikule väärtussüsteemile tuginedes.