Nädala mõte: kooliaasta kui sportlik ettevõtmine
Meie meeltes püsivad kindlasti värskena pildid kaasmaalastest, kes suurtel spordivõistlustel on meid nii edukalt esindanud. Loomulikult oleme nende üle uhked. Kuid seda mitte üksnes silmapaistvate tulemuste pärast, vaid ka eeskuju pärast, mida nad meile näitavad sportliku vaimu osas.
Võime ehk mõelda algavale aastale nagu suurtele olümpiamängudele, mis kestavad kuni järgmise suveni. Kooliaasta olümpiamängud pakuvad meile võimaluse teisi osalejaid paremini tundma õppida.

Loomulikult pakub selline nägemus kooliaastast ka hea võimaluse püüda ennast ületada: mis oleks sel aastal need paar-kolm ainet või harjumust, mille osas sooviksin tõesti oma ”tulemusi” parandada? Nõnda on meil ka võimalus õppida võitma ning tundma võidurõõmu, kui asjad laabuvad nii, nagu ootame. Ja võimalus õppida kaotama, kui see, mille poole püüdlesime, siiski ei õnnestunud. Selle kõige jooksul on meil ka võimalus saada uusi sõpru ning võimalus arendada püsivust, mis on ehk üks sportlikku vaimu paremini iseloomustavaid omadusi. Olgu jutt kettaheitest, jooksmisest, meeskonna vaimust, õigel ajal tundi jõudmisest, andeks palumisest või tänamisest – tähtis on õppida alati püsti tõusma, et uuesti üritada.

Mõistame (nagu sportlased), et keegi ei saa – ega peagi saama – üksi hakkama. Treenerid on tähtsad nagu ka meie õpetajad ja juhendajad, keda koolis usaldame. Kui suurt vastutust tunneme siis, kui teame, et teised kodus, koolis, ühiskonnas arvestavad meie panusega – nagu meiegi arvestasime oma sportlaste pingutusega. Kui me kümne kuu pärast kooliaasta lõpuni jõuame, võime küll tunda suurt rõõmu selle üle, et väljakul koos teistega endast parimat andsime.