Nädala mõte: alandlikkus
Paastuaeg kutsub meid mõtlema ühe ilusa vooruse peale: alandlikkus. Alandlikkus on suurte hingede tunnusmärk ja see tähendab elada tões nii enda kui teiste kohta. Alandlikkus tähendab, et tunnetan oma suurust Jumala lapsena, kuid samal ajal aktsepteerin oma väiksust Tema ees.
Alandlikkus nõuab realistlikku enesehinnangut, meie tegude eesmärgiks ei tohiks olla teiste heakskiidu, tähelepanu, aplausi otsimine.
Tunnen ära oma nõrkused ja vead ning võitlen selle nimel, et neid ületada. See, et aktsepteerin oma nõrkusi – mis meil kõigil on – näitab, et üritan tõesti neid ületada.
Tavaliselt me ei võrdle ennast teistega. Vastupidi, püüan ennast tundma õppida ja üritan ka avastada, kui palju olen paremaks muutunud pärast konkreetset pingutust. Oleme ju kõik erinevad. Pole mingit kasu, kui juurdleme selle üle, kas oleme teistest paremad või halvemad. Küsimus on pigem suutelisuses olla “need”, kes võime olla.
Allun hea meelega neile, kes mind juhivad – ema, isa, õpetajad, ülemus… kuigi mõnikord võib see raske olla. Kuulekus on alandlikkuse ja julguse tegu, millega väljendame oma soovi ja valmisolekut arvestada teiste inimeste oskustega.
Annan oma parima, et minu alluvad ja kolleegid saavutaksid võimalikult palju oma elus. Eelistan nende õnnestumist oma edule. Mõistan, et mul on teistelt tegelikult palju õppida. Sellepärast küsin nõu, kuulan teisi siira tähelepanuga. Täielik sõltumatus juhib meid teisi põlgama, mis on ebaõiglane ja uhke suhtumine.
Oskan, suudan ümber otsustada, kui saan aru, et olen valesti otsustanud, ega karda teha seda avalikult. Palun vabandust, kui olen kellelegi halba teinud.
Lugegem nüüd eelnevad laused uuesti, aga küsimuse vormis… Võime ehk juba paar otsust vastu võtta..